Loomine ei lõpe kunagi.
Iga virgumine on läitumine.
Tühjunud kaevud täituvad jälle.
Kujutelmade laaned ei kõrbe iialgi kõrbeks.
Fragmendid Artur Alliksaare luuletusest / Mari Kalkun, rahvalaul “Loomine” Jõhvist
Kui hommik käes ja laotab oma valge
üle katuste, üle orgude,
olen mina asund ammu juba teele,
lähemale lahtisele veele.
Pannud valmis ülikonna, viksind saapad,
vaadand vaikusse ja pakkind ajalehed,
Kaasteelised, kas panite mul kaasa,
mis mul vaja on, mis seal vaja on?
Mõni hõberaha värava pääl anniks,
saunaviht ja seep, kaasa tehtud kindad.
Hundijalavett piserdamaks haavu,
pisut tubakat, maisest ilmast.
Kas te saatsite mind lauludega teele?
Et ma kannaks neid üle aegade…
Selle laulu kirjutasin oma vanaisa ärasaatmiseks.
Aprill 2010
Kui Saq satat, Vihmakõnõ,
ikõs’ õkva kui Luuja silmäkõnõ.
Saq uhat minnu siist ja väläst
nink päästät kygõ tähtsämpäst näläst.
Undsõn ilman lätsi ma
undsõn ilman ma lätsi kõndma
kõndma käümä niidü pääl.
Mis mina näie, kuuli sääl?
Näie no kuuli olõvat mu
pruuti varrahummogul.
Terehti sõs hummogut,
no tere tulõmast, mu pruudikõnõ,
kiä mu kaala arvolin.
Naardõn ta mul vasta tull,
terehten mul kätt ta anni:
“Tere süäme sõbrakõn.”
Undsõn ilman udsu all,
tõnõtõist sääl kätte saimi,
undsõn ilman udsu all.
Viis Põlva, Räpina, Mari Kalkun / Sõnad trad., kokku seadnud Urmas Kalla
Sulata mind, lõhnama sulata,
kurerehaõite hinge.
Sest siin maailm ei ulata,
tegema oma ringe.
Puhu mind, lainena puhu,
tasa üle metsajärve.
Sest siin meri ei uhu
rannale vikerkaarevärve.
Poegi mind, kivina poegi,
vana sanna trepi alla.
sest siin enam ei loegi,
et vihm vett ei kalla.
Anonüümne luuletus amatööride väljaandest Cloaca
Tuulõ käen kõik ettepoolõ kallus,
sjoo om hirm ja sjoo om pallus.
Viil ei tulõ surm,
viil om mu rinna sisen vallus.
Tuul oh tuul,
kas olõt sina Otsija hääl?
Tuulõ käen mi ettepoolõ kallu
nigu saar vai kõiv vai lepp,
tatrik, rügä, niidühain.
Kui sõuaksid tumedast kaugusest valguse vaimud –
nii metsa sees sahiseb kevade salalik tuul,
ja ootel ja lootel on hingedes imede aimud
ning kotkana kõrguses lehvitab lõpmata luul.
Ma istun all metsas ja kuulatan mändide müha,
mis kaugeneb, ligineb, kaugeneb lõpmata lool,
ja rinnas on tundmus, nii imelik, värisev, püha,
kui läheneks võimukas kohisev lainete vool.
Ja laulda ma tahaks, sest kevade suuruse tundest
ja laulda sest vägevast tumedast mühinast sääl.
Kuid sõnad mul surutud südames varjude sundest
ja magusast raskusest lämmastund hõiskuse hääl.
Kogumikust “Murelapse laulud“ (1906) / Marie Heiberg “Käisin üksi tähte valgel“(1988)
Ma küsin mis on õnn?
Õhturahu, üks käepigistus,
ja rohkem pole vaja.
Kui vaid purjetada välja roostikust ja mudast
merd austada suurt ja vaba
suurt ja vaba!
Ah mis küll on elu, vaid unenägu see
ürgvõimas kummaline tee.
Ma tunnen õrnust nähes eksirada
kuid ma ei tea, mis mul on teha vaja.
Maailma mitmekülgsus rõhub nagu müür
ma igatsen, et käpa all mul oleks -
oleks kindel tüür!
1970
Vilu öö on kui ma uinun,
kaste langeb üle jalge.
Kui ma puudutusest ärkan
on mu ümber soe ja valge.
Tulõq tulõq rassõ uni
sa makõ pilt mu kooluunõst
ohtjaq häitsiväq nii myni
ar hindä kalli vere unõht
timä kura käsi pää all
ja õigõ käsi hoitsõ minno
trampkõq taivadsõq mu pääl ja
no pruumkõq purust lahku ihho
lõhnas säng ku ohtjahäitsmeq
ma olli sino koolnuq veli
lõigas sängü lihha väits mi
no vaihõlt nõsõq nõsõq veli.
Luuletus Andrease luulekogust “Pääväraamat“ (2004)