I
Maailm kõrd olli nooruke
ja tasane maa kooruke
ei orgu ega mäge
ei järve ega jõge

Järv, oja oli loomata
ent vesi siiski toomata
sai allika seest väge
sai allika seest väge

Põld nurmel vilja sigitas
hein kasvas aasal ligidal
tee tasane ja sile
tee tasane ja sile

Oh, olli igav elada
kus silm vaid nägi paljast maad
maa lauge ja nii lame
maa lauge ja nii lame!

II
Tulli üles hummogulla
varra inne valõgõta
naksi luuma luukõista
naksi laulma laanõkõista
mõtõlõmma mäekeista
jutõlõmma järvekeista

Tulli järvest tsirgukõnõ,
linnäs rüppü linnukõnõ
avitamma anikõnõ
anni mullõ kolmi munna.

Kogosi kokko munakõsõ
naksi mäke kokko aama
ütest saie Munamägi
tõsõst tulli Vällämägi
kolmandast saie Rõugõ oro.

Vällä laulsõ Vällämäe
vällä mõtli Munamäe
munõst saie mõnus mäeke
kokko kenä kingokõnõ!

III
Maailma loojana
maailma lood
Siin ta on
Nüüd ta algab

Kord ühes metsas
kasvas üks puu.
Tal lehes oksad
ja sügaval juur.

Kasvas ja kasvas
kuni oligi suur,
kuni oli ilmatu suur.
Tamm see kasvas taevasse
päikse ette ajas oma lehed.

Le-hee-hee-hee,
he-hee-hee
he-hee-hee,
he-hee-hee.

Tahtis taevast lahutada
oksad pilvisse pugeda
Tahtis taevast lahutada
ladvad kuu kustutada…

Ilm sai pime,
Ilm sai külm!

Vaid ööd ja musta
seletas silm.
Pimedust said
kõik nurgadki täis
maailm otsa
lõppemas näis.

Tuli väiku vellekene,
tiberikku tillokõnõ,
Vennal kirves kirju varsi
tapper see tuli terava
Raius maha rauda tamme,
raius maha rauda tamme.
Rauda tamme, hiie leppa,
rauda tamme, hiie leppa.

Hi-hiie-hiie,
hi-hiie-hiie,
hi-hiie-hiie,
hi-hiie-hiie.

Mis sest tammest tehtanekse?
Tammest tehtas tarekene
vaestelaste varjupaika
Tüvest tehtas tünnilauda
kuusest kena kirstukene
juurest saab jumala järge
Mis sest veel järele jääneb
sest saab vellel sannakene

Kogu kokku laastukesed
viska need laastud merese
Siis me lähme merda pühkimaie
mereääri äigamaie

Maaimä, maaimä,
kunas saa,
kunas saa,
täüs su hing,
täüs su hing,
inimmutikide pääle?
Kiä Su iho pääl, iho pääl,
rüvetüst teevä,
rüvetüst teevä…

Kunas nõsõt ni näütät
umma näko
lasõt liinol häödä
tuut tuult ni tormi
ni lupat mõtsol, põldõl ja võsal,
eläjil ni tsirkõl
uma kodo tagasi saia?

Oh, Maaimä
lõpmalda om su kannatus
harva nättü tegelikküs
no kas olõt latsilõ liiga pall´o võimu kätte andnu?

Seesama
meri
meis
kõigis
punane
pime
soe

Kõigi
kaarte tuulte
tuksumine
südame-
purjedes

vahujoom
läbi
valge
avaruse

vahujoom
läbi
valge
avaruse

Tõistmuudu ellä’ tõistmuudu koolda’
tõistmuudu hilläkeisi olla’
tõistmuudu vaikuse sisen

Kui kivid olid veel
pehmed, käis laotuse
all kõva tuul,
see oli minu tuul, mina
tõmbasin lõõtsa ja laulsin,
ma laulsin kokku kõik
maa ja taeva, laulsin
kõik jälle valla,
laulsin maa mereks ja
mere maaks, suure varba
väikeseks laulsin, peo-
pesad taldadeks laulsin,
laulsin asjadest, mida veel
olemas polnud, midagi
polnud veel loodud,
laulsin trompeti torupilliks
ja pajuvile saksofoniks,
laulsin raamatud lindudeks
ja telekad kaladeks,
laulsin laulud lauludeks,
pealikud nõidadeks,
laulsin, kuni see laul oli
lauldud, laulsin ja siis
lasksin lahti.

Käis kärakas, sädemed
lendasid laiali, ilm ja ilmade ilm
oli loodud.

Sel hommikul
tuul oli tõusnud
Ja mina
olin otsinud kaua…

Veidi väsinud
sest pimenevast maailmast
hakkasin kulda koguma
/ Hakkasin kulda koguma
vana vaske ma valama /
Hõbedat kokku ajama
/ Tahtsin kullast naista teha
vasest vaimu ma valada /
Igast ilmanurgast

Tagusin, valasin ja vestsin
mitu ööd ja päeva
kuni valmis ta sai
Kuldnaine.

/ Hõbedasta hõlma ala
siidiesta sängü sisse /
Ta kiiskas ja sätendas talvepäikese käes.

Viisid siis naese magama
kuldanesse kõlgestesse
Poole ööd sina magasid
teise poole mõtelesid
Pöörsid suu, suu oli külma
pöörsid selja, seal oli seina.

Miks see kuld ei kõnele?
Miks ei hõbe armasta?

Hingan sisse
heledat hommikut
üks päev, kus olen jälle mina ise
kui veel tunnen
et tuul on tuul
ja hommik on hingamises

Lähen kaevule vett tooma
täidan ämbri veega – joon
Kaevukett kriiksatab
ja taevas on piiritajad
taevas on piiritajad

Linnutee! Ja piiritajate lend
Väike ja väle, piiritu, prii, vaba
Oleme otsijad
laiuva laotuse all
kus Põhjataevas
on veel mu rahulik vend ;:

Me kõik oleme tulnud
küladest, suitsutaredest
sündinud saunas,
saanud lapsi ja elanud vanaks
Me oleme ühtemoodi
meil on suu, silmad ja süda
ja suured kõrvad kuulamiseks

Linnutee! Ja piiritajate lend
Väike ja väle, piiritu, prii, vaba
Oleme otsijad
laiuva laotuse all
kus Põhjataevas
on veel mu rahulik vend

Mu välläkoolõmisõ pääl kiilt tahtsõt, et opanu,
minkast mi edevanõmbidõ mõttõ’,
inneskidse’ hummogu’, õdagu’, päävä’ ja üü’,
unõ’ löüdä saa

Kõnõlda koolõmisõ, unõhtamisõ pääl
hummokit, õdakit, päivi ja öid,
unni inne näide häömist.

Tahtsõt tulla mano, lapulisõs, ummõhtõ umas
mu keele puhtilõ.
“Matidsõkulu’ omma’ külh suurõ’, a koolnut seo herähtä-i,”
üldäs inneaigu tett nekroloogin.
“Uhkõ’ puhtõ’, tujo nigu saajoh,” märk kiäki.

Saajo ja puhtit piämi’ samal aol.
Üts üle- vai är’mineki pido nigunii.
Ikust saa naar, surmast elo ja mu kiil eläs viil.
Eläse’ inneskidse’ hummogu’, õdagu’, päävä’ ja üü’, unõ’,
edevanõmbidõ mõttõ’.

Määndseh keeleh tulnu kõnõlda keelest,
miä ei tiiä, kas timä saatus om ellä’ vai koolda’?
Ütehmineki keeleh.
Saagu vai sitemb.

Leke’ kulla leelu kodu poolõ leelu
mar’akõnõ leelu umma majja leelu
Aagõ’ kari leelu kodu poolõ leelu
Imä uinus leelu uutõn leelu
esä vaius leelu vahtiõn leelu
Kunas kulla leelu kodu tulõ leelu
mar’akõnõ leelu umma majja leelu