Kontseptuaalse lühiplaadi “Õunaaia album” idee sündis tänavusest ebatavalisest kevadest muusiku enda õunaiaas.
Hummogu viil istõ
kodotrepi pääl
Säält ma kaiõ ümbretsõõri
maad ja tiid ja mõtsa näi
makus halu jalgu karas
minekile hindä säi
Väreti lei kinni
ümbre oll mailm
Pääd ma kääni siiä-sinnä
silmi valla kinni lei
Kodomoro takast
alost pääle tii
tii oll pikk ja keeroline
tolmas nigu vana sann
kaiõ viilkõrd üle ola
sammu mano, ütel pää
Tii viil kõrra käändse
vasta tulle mõts
Mis om suurõ mõtsa takan
väega teedä tahtsõ ma
jala’ joosi’ nigu ratta’
pidämä es inämb saa’
Suurõ mõtsa takast
löüdse õnnõ ma
õnn tuu istõ aia veeren
pikä puu-pengi pääl
kaiõ minno vilksamisi
maasikmarju kõrdõ ai
Tollõ aia nukast
löüdse uibu maa
Uibu sirot ummi ossõ
hüväle ja kuralõ
puhksõ tuul a juurõ’ hoitsõ
maa seest kinni kimmäle
Elu on laul, mida laulame koos
kui ka tume on meel.
Elu on laul, mida laulame
helgeil hetkedel.
Sul on palju laule veel ees,
Sul on palju laule veel ees,
Sul on palju laule veel ees,
laule, laule Su sees!
Laula, laula, laula,
laula, laula, laula,
laula, laula, laula!
Laula, laula, laula,
laula, laula, laula,
laula, laula, laula!
Elu on laul, mida laulame koos
iga päev õppides.
Elu on laul, mida laulame koos
elukoorides!
Sul on palju laule veel ees,
Sul on palju laule veel ees,
Sul on palju laule veel ees,
laule, laule Su sees.
Laula, laula, laula,
laula, laula, laula,
laula, laula, laula!
Laula, laula, laula,
laula, laula, laula,
laula, laula, laula!
Laula, laula suukene,
liigu linnu keelekene,
mõlgu marja meelekene,
ilutse südamekene!
Laula, laula, laula,
laula, laula, laula,
laula, laula, laula!
Laula, laula, laula,
laula, laula, laula,
laula, laula, laula!
Laula, laula, laula,
laula, laula, laula,
laula, laula, laula!
Laula, laula, laula,
laula, laula, laula,
laula, laula, laula!
Mis sääl mäe pääl veretäs?
Vees vaas veereli, hoi marja.
Uibu mäe pääl veretäs.
Vees vaas veereli, hoi marja.
Mitu ossa uibun om?
Vees vaas veereli, hoi marja.
Kolm ossa uibun om.
Vees vaas veereli, hoi marja.
Kolm ubinat ossalõ:
Vees vaas veereli, hoi marja.
Üts, mis vasõga valõtu
Vees vaas veereli, hoi marja.
Sjoo saa minu esäle.
Vees vaas veereli, hoi marja.
Sjoo, mis hõbõt hõpõga.
Vees vaas veereli, hoi marja.
Sjoo saa minu imäle.
Vees vaas veereli, hoi marja.
Sjoo, mis kullaga kullatu
Vees vaas veereli, hoi marja.
Sjoo saa minu kallimal.
Vees vaas veereli, hoi marja, piis pilli hainamaalõ.
Ku ma suurõs saa, sõs nakka puus –
tiiä-i viil, kon oppi’ saassi tuus?
Ma olõs tamm, nii parajahe paks,
mu otsa ronni’ saassi egä väiku lats.
Mu alomadsõ ossani üts retel avitasi,
ja peris korgõn olõsi mul tsirkõ pesäkasti’.
Mu lehe’ varju annas kuumal suvõaol,
mu all saas latsõ’ vahel olla vihmapaon
vai hoobis ossõ pääle ärä käkki’ hinnäst,
ku tahassi-i tarrõ nää’ õdagulõ minnä’.
Ku ma suurõs saa, sõs nakka puus –
tiiä-i viil, kon oppi’ saassi tuus?
Ma veidü pikkust kasu ja kimmäs om sõs tuu –
külh opilasõs kuts mu mõni suurõpuukuul.
Sääl koolin oppajas om vana kahhar tamm,
kiä ette näütäs, sammu perän samm,
kuis olla’ võissi tamm, nii parajahe paks,
et mu otsa ronni saassi egä väiku lats.
Ku ma suurõs saa, sõs nakka puus –
vana kahhar tamm mu vällä oppas tuus!
Kui ma suureks saan, siis hakkan puuks –
ei tea küll veel, kus temaks õppida ma saaks?
Ma oleks tamm, nii parasjagu paks,
mu otsa ronida saaks iga väike laps.
Mu alumise oksani üks redel aitaks,
ja päris kõrgel oleksid mul linnupesakastid.
Mu lehed varju annaks kuumal suveajal,
mu all saaks lapsed vahel olla vihmavarjus
või hoopis okste peale ära peita ennast,
kui ei tahaks tuppa nad õhtule veel minna.
Kui ma suureks saan, siis ma hakkan puuks –
ei tea küll veel, kus temaks õppida ma saaks?
Ma veidi pikkust kasvan ja kindel on siis see –
küll õpilaseks kutsub mind mõni suurepuukool.
Seal koolis õpetajaks on vana kahar tamm,
kes ette näitab, sammu järel samm,
kuidas olla võiksin tamm, nii parasjagu paks,
et mu otsa ronida saaks iga väike laps.
Kui ma suureks saan, siis ma hakkan puuks –
vana kahar tamm mu selleks välja õpetab!
Esihindäst ei sünnü’
midägi tah ilmah
Maa all om põrgu
tuu om kindlas tett
Hää viil et raketiga
jumala mano olõ-i linnat
Korba Mihkli sääl kremlih
loe-i Moosõsõ raamatit
Ku maailm ärä lõpõs
tiiä-i mis sis või alada
Kiä om inemine
tiiä-i joht…
Pilvi takast vaoss vällä üts linnuk
tiiä-i kiä tuuga lindas
Inemine om ull
elläi om tark
Kahr maka talv läbi
ma pea opma…
Kats kunna ujosõ
üts kala kah
Ku maailm ärä lõpõs
tiiä-i mis sis või alada
Kiä om inemine
tiiä-i joht…
Muusika: Johanna Zerning, arr. Mari Kalkun
Tekst: Helmi Koff, rahvalooming
Ma tahaksin kodus olla
kui õunapuud õitsevad
ja nende roosakad õied
mu juukseid ehivad.
Ma tahaksin kodus olla
kui rukkipõld kullendab
ja kollakas-pruunikat vilja
tuul tasa sahistab.
Ma tahaksin kodus olla
kui lumevaip katab maad
ja kuuskede härmatand oksad
kuupaistel hiilgavad.
Ma tahaksin kodus olla
kui mu kallim on minuga
ja temaga üheskoos mina
võiks õnnes viibida.
Kõigevägevam, tee nii,
kõigevägevam, tee nii,
kõigevägevam, tee nii,
kõigevägevam, tee nii:
et me lapsed ja me ise oleks terved
et me emad ja isad oleks hoitud
me metsad ja põllud oleksid rikkad
putukad ja linnud…
Iseendalt palun ma,
iseendalt palun ma,
iseendalt palun ma,
iseendalt palun ma:
olla lihtne ja rõõmus igast päevast
elada nii, nagu see päev olekski viimane
õhtuti kiigata taeva sisse
tahta vähem, harida oma hinge ja maad.
Nii ma palun, palun Sind,
nii ma palun, palun end,
nii ma palun, palun end.